Kalevi Ujumiskoolil oli uhke tunne, kui kolm meie sportlast said paralümpiamängudele Pariisi sõita. Matz Topkin, Susannah Kaul ja Robin Liksor said võtta osa maailma suurimast spordipeost. Nendega kaasa said sõita ka treenerid Mart Mandel ja Kaire Indrikson. Tegime ujujatega ka väikese intervjuu, et saaksime siseinfot seal toimunust. 

Olümpiamängudele pääsemine on paljude sportlaste eluunistus. Teie taseme juures on minek võib-olla ehk juba elementaarne, kuid kas siiski elevusttekitav ja eriline? Kuidas reageerisid, kui said teada, et pääsesid võistlusele?

Susannah: Esimese hooga oli loomulikult üllatus ja ärevus nii suur, et ei osanud teha muud kui helistada treenerile ja küsida „Mis nüüd saab?“. Ja ega muud ei saanudki kui tuli juba „lukku löödud„ hooaeg taas käivitada. Aega oli jäänud veidi üle kolme nädala. Tagantjärele mõeldes ei kripelda miski, oli mega! (Autori märkus: Susannah sai oma osalemisest teada alles mõni nädal enne minekut. Kuigi tal oli täidetud aegnormatiiv, siis paralümpial see koheselt kohta ei taga. Meie tublid poisid napsasid esialgu need kohad ära, kuid viimase hetke muudatuste tõttu kutsuti Susannah siiski võistlema.)

Matz: Paralümpiamängude normi täitsin ma juba 2023 varakevadel ja iga aasta olen päris häid tulemusi teinud, niiet väga suurt reaktsiooni polnudki kui kinnitus tuli – pigem olin selles pikalt kindel olnud. Samas mängude ootus tekitab ma arvan igas sportlases parajalt elevust – nii ka minul. Eriti tore oli see, et kuna Pariis on nii lähedal, sai mu pere ka kaasa elama ja vaatama tulla. Enne minekut oli ülitore tunda palju suuremat huvi (nii meedia kui ka n.ö tavainimese) minu ja ülejäänud koondise vastu kui näiteks Tokyo mängude eel.

Robin: Kui ma sain teada, et saan võistlustele peale, siis esimene emotsioon oli muidugi rahulolu, et kindel koht on olemas. Rõõm või õnnetunne tuli ma arvan alles paar päeva hiljem, kui mulle päriselt kohale jõudis, et ongi võistlustele minek. Enne paralümpiale minekut võiks öelda, et üldse terve viimane kuu oli väga põnev, sest iga nädal oli meil kas mingi üritus, pildistamine või infotund, mis tõstis ootusi ning põnevust juba enne võistluste algust.

Tihti ikka kipume võrdlema omavahel erinevaid olukordi. Mis tegi selle Pariisi võistluse just eriliseks?

Susannah: Kõige meeldejäävam ja südantsoojendavam oli ikkagi asjaolu, et ka minu pere oli tribüünidel mulle kaasa elamas ja et ka nemad said osa olümpiamöllust. Pealtvaatajatega võistelda oli midagi erakordset. Esimest korda võistelda publikuga ja veel nii hääleka publikuga… see ei unune kunagi.

Matz: Pariisi mängude juures oli kõige erilisem kindlasti sealne atmosfäär. Täismahutavusel Paris la Defense oli täiesti pöörane võistlusareen ja kui prantsuse sportlane võistlustulle astus oli tunne, et võib kurdiks jääda. See oli täiesti erinev kogemus Tokyost, mis oli täiesti tühjas ujulas, ja teistest tiitlisvõistlustest, kus võib olla olnud max tuhande kandis pealtvaataja.

Robin: Minu jaoks oli kõige erilisem selle reisi juures see, et see võistlus oli minu jaoks esimene tiitlivõistlus, kus käisid minu pere ja sõbrad ka minu ujumist vaatamas. See emotsioon, mida sellest sain on kirjeldamatu ning püsib minu mõtetes väga pikka aega.

Olümpiamängude ajal oli palju suminat liiga madala basseini kohta, kuidas teie seda kommenteeriksite? Ning kuidas oli võistelda sealsete pealtvaatajate ees?

Susannah: Bassein oli super. Suurde kontserthalli üles seatud kompleks oli lihtsalt mega – nii hästi toimiv ja loogiline võiks olla iga suurvõistluse ujula. Palju räägiti basseini sügavusest ja sellest kui palju aeglasemaks see ujumist muudab, kuid omal nahal ma seda ei tajunud. Kindlasti liigitaksin selle ujula enda top 3 parima basseini/ujula hulka.

Matz: Bassein mulle kuigi palju ei meeldinud, aga areen oli võimas.

Robin: Basseini osas ei saaks otseselt midagi kurta. Bassein nagu bassein ikka, kuid siinkohal võiks ka öelda, et samuti ei tundunud see ka kiire bassein, mida olen varasemalt mõningate teiste ujulate juures tundud. Pealtvaatajatega ujumine oli erakordne, nii suurt rahvamassi pole ma ujulas kunagi varem näinud. See hääl, mis tuli areenilt tõi lausa kananaha peale ja kindlasti aitas see kaasa ka parema tulemuse ujumisel.

Olümpiaküla on koht, kuhu on võimalus pääseda vaid valitud seltskonnal, eemaltvaadates tundus see nii lahe, kuidas aga meeldis seal kohapeal elada?

Susannah: Väga. Kõik oli lihtne ja loogiline ning majad nägid vahvad välja. Tahaks mõne aasta pärast sinna kvartalisse tagasi minna,  et näha, kuidas see siis „päris elus“ tööle on hakanud. Sinna on kavandatud nii elu- kui ka äripindu.

Matz: Olümpiaküla mulle täitsa meeldis. Seal oli iga nurga peal midagi huvitavat küla elanikele, palju vaba aja veetmise viise ja kohvikuid. Mulle kõige rohkem meeldis seal küla kompaktsus, eriti just võrreldes Tokyoga, kus oli territoorium väga suur ja jalutamist palju rohkem.

Robin: Olümpiaküla oli väga mõnus. Ala oli piisavalt suur, kuid mitte nii suur, et liikuda oleks seal  tüütu. Tegevusi seal jätkus ning iga päev oli alati midagi uut võimalik avastada. Inimesed olid toredad, sõbralikud ning abivalmis.

Olümpiamängude algusperioodil kuulsime Pariisi kehva transpordikorralduse kohta, kuidas teil transpordiga läks? 

Susannah: Transpordiga oli kõik hästi. Bussid väljusid õigeaegselt ja õigest kohast. Vaid ühel sõidul saime tunda ummikute mõju, kuid muudel kordadel sujus kõik kenasti.

Matz: Transpordi probleeme Paramängude ajal ei esinenud, olenevalt liiklusest võis sõit ujula ja olümpiaküla vahel natuke pikemaks venida, aga see polnud midagi hullu.

Robin: Transpordiga oli suures pildis nüüdseks kõik okei. Kui võrrelda Tokyoga, siis kindlasti ei olnud bussiajad minuti pealt täpsed nagu see oli seal, kuid ei saaks ka siinkohal midagi viriseda.

Samuti vaidlust on tekitanud sealne söök, kuidas on teie hinnangud?

Susannah: Ka söök oli minu hinnangul hea. Eks nende jaoks, kes söövad ainult kana ja makaroni muutubki kõik üksluiseks. Tegelikult oli toiduhall erinevaid valikuid täis… proovi kasvõi iga kord midagi erinevat.

Matz: Söögivalik oleks võinud olla pisut suurem, aga jällegi sellega midagi väga hullu polnud.

Robin: Söök oli see, mis jäi natukene vajaka. Mitte, et see toit kuidagi halb oleks olnud, kuid söögivalik oli iga päev peaaegu samasugune ning peale nädalat sama toidu söömist oli juba natukene igatsus kodumaise toidu järele küll.

Olümpiamängude puhul öeldakse sageli, et tähtis ei olegi sinu isiklik tulemus, vaid kogu see emotsioon ja melu kogu reisist kokku. Siiski tahaks veidi siseinfot, kuidas tunnete, et teil sportlikud sooritused läksid?

Susannah: Eks minu tulemused tekitavad selliseid kahetisi tundeid. Loomulikult ei taha keegi olla viimane ja niisamuti ka mina mitte. Lähen alati starti mõttega, et võidan. Tõsiasi on aga see, et isegi enda isiklike lähedaste aegadega ei oleks mul sellel olümpial finaalidesse asja olnud. Tase on minu klassi ujujate seas lihtsalt nii kõrge. Olen südamest tänulik ja õnnelik, et viimasel hetkel tekkis mul siiski võimalus POMil võistelda ja Eestit esindada. Andsin endast tolle hetke maksimumi ning olen selle üle uhke.

Matz: Oma võistlusstardiga ma kõige rohkem rahule ei jäänud. Hommikul eelujumises oli juba väga raske enesetunne ja samamoodi ka finaalis. Miinimumeesmärgiks oligi mul finaali pääseda ja sellega sain ma hakkama, aga õhtul oleks ikka pidanud tunduvalt kiirem olema.

Robin: Mina jäin oma võistlusstardiga rahule. Enne starti, nagu tavaliselt ikka, pulss natukene tõuseb ja keha läheb adrenaliini täis, kuid suures pildis olin valdavalat rahulik. Ujumise ajal proovisin oma närve hoida ja keskenduda hingamisele ning tehnikale. Lõppu jõudes kuulsin oma sõpru, kes elasid mulle täiel rinnal kaasa ning see tegi ainult südame soojaks. Ujumise aja osas saan nii palju öelda, et see oli minu kiireim hommikune ujumine üldse ja ujumiskarjääri paremuselt teine tulemus ehk oma osa tegin ära, kuid konkurents oli erakordselt tihe ja tugev.

Mitu punkti annab POMile 10 palli süsteemis?

Susannah: 10!

Matz: 7/10

Robin: Soliidne 8/10, sest alati saab ju paremini.